Euroopa Uneuuringute Ühingu kongress #22 – 2. päev

Tuli, nägi, võitis

ESRS kongressi teine päev algas ametliku avatseremooniaga, kuhu jõudsid kohale nii tervise- ja tööminister kui ka Ellerheini laulukoor. Positiivse õhustiku saatel jagati kohe hommikul välja järjekorras kolmas European Sleep Science award, mille viis koju Alexander Borbély [borbee!], enim tuntud oma kahe-protsessi-mudeli poolest (ehk kuidas und reguleerivad päevased rütmid ja homöostaas). Allpool noppeid järgnenud tihedast päevast.

Esmalt anti sõna noorteadlastele. Toon välja K. Heodlmoseri ettekande, mis puudutas eriti elulist teemat - kuidas õppida žongleerima. Tegelikult oli kolme palli loopimine lihtsalt mudeliks, et uurida, kuidas toimub keerulise motoorse ülensande kinnistumine une ajal. Põhisõnum: une ajal oskusi stabiliseeritakse, mitte ei õpita. Seega tasub ikkagi panustada ärkvel harjutamisse, et kõik vajalikud osised ilusasti omandada.

Päeva tippsündmuseks oli siinkirjutaja jaoks aga luupainajate teemaline ümarlaud. K. Valli andis kiire ülevaate luupainajate esinemissagedusest (väga üldistatult ~7%) ning selgitas, et olulist rolli mängivad keskkonnategurid. Tihti viidati siinkohal väga sobivalt Sandman jt töödele :) M. Schredl näitas, kui imepisike protsent luupainajate all kannatajatest selle murega ka reaalselt mõne professionaali poole pöördub. Tore internetiküsitlus näitas, et 75% inimestest "proovib halba unenägu võimalikult kiiresti unustada". J. Lancee mainis erinevaid ravivõimalusi, peatudes pikemalt kujutlusteraapial - luupainaja "stsenaariumi" teadlikul ümberkirjutamisel ning läbiharjutamisel. Arutelus publikuga ilmnes tõdemus, et kõik luupainajate nägijad ei pruugi veel nendest unenägudest häiritud olla (mis selgitaks vähest arsti poole pöördumist). Kuna ettekandeslaididelt lipsas lühidalt läbi ka kirka une märksõna, küsisin paneelilt selle kohta lähemalt - et kas pole efektiivne meetod või on lihtsalt väga raskesti esilekutsutav? Vastati, et efektiivsus on suurepärane, aga esilekutsumine tõesti jätkuvalt paras pähkel. Samas mainiti tendentsi, et sagedamini luupainajaid nägevad inimesed kipuvad raporteerima ka rohkem kirkaid unenägusid. Väga huvitav.

Joonis 1. Mälestuste kinnistumine 

Päeva ametliku peanoodi esitas aga R. Morris, kes rääkis mälust. Oskusliku ettekande sisuks oli kaks mälestuste kinnistumise viisi - esmane (rakutasandil toimuv) ning teisene (süsteemne). Käidi välja ja näidati veenvalt katsetega, et erinevad episoodilised mälestused interakteeruvad omavahel - mõni ebaoluline detail võib haakuda mingi samaaegselt toimuva enneolematu kogemuse külge ning jõuda selle kaudu "prii küüdiga" meie pikaajalisse mällu. Näiteks võite te täpselt mäletada, milline oli see telekas, millest nägite esimest korda suitsevaid kaksiktorne (mina küll mäletan!). Samas on paradoksaalsel kombel aga oluline ka uute teadmiste mõningane sarnasus varasemaga. Näiteks võite te sattuda koolis valesse tundi/loengusse ja väljuda sealt paari tunni pärast ilma eriliste uute teadmisteta, kui käsitletav teema on tervikuna teie jaoks täiesti tundmatu.

Kokkuvõte: Unes ei kinnista seda, mida eelnevalt ei tea. Luupainajad tuleb ümber kirjutada komöödiateks. Teadmiste uudsus tekitab häid mälujälgi, sarnasus aitab luua süsteemi. Ja laserpointeri kuritarvitamine võib rikkuda kogu ettekande!

Ülejäänud päeva täitsid ülimalt meditsiinilised või matemaatilised loengud ja posterid. Koos kaasvõitleja Juliusega näppisime ka erinevaid ägedaid unega seotud seadmeid, aga sellest juba eraldi postituses.

Kolmas päev tõotab tulla unest, mälust, teadusmaailmast ja muusikast.