Kirgas uni - areneva aju "tööõnnetus"?

Teadvustatud une alal on jälle ilmunud paar vahvat artiklit, mis uurivad kirgaste unenägude esinemise sagedust ja määra.

Kõigepealt kirka une esinemissagedusest. Voss jt (2012) avaldasid hiljuti töö, milles uuriti 6-19 aastaste laste kogemusi teadvustatud unenägude vallas. Valimisse kuulus ligi 700 Saksa koolilast erinevatelt õppetasemetelt. Uurijate poolt individuaalse vestluse käigus täidetud küsimustikke (mis sisaldasid mitmeid kontroll-elemente, eraldamaks tõelisi kirka une episoode valedest avaldustest) analüüsides selgus, et tihedamini esines hiljutisi teadvustatud unenägusid nooremate ja intellektuaalselt võimekamate jõnglaste seas. Seis läheb üsna nutuseks pärast kuueteistkümnendat eluaastat (vt joonist).

Mida tulemustest arvata? Autorid ise leiavad ka varasematele uuringutele toetudes, et kirkaid unenägusid kogevad sagedamini inimesed, kellel on arenenum abstraktse mõtlemise võime ning enese-reflektsioon. Kuna aga vanemaks saades kirka une spontaanne esinemissagedus kolinal kukub, peab ilmselt olulist rolli mängima ka aju bioloogiline arengutase. Uurijate mõttearendus, mis andis pealkirja ka käesolevale postitusele, kulgeb nii (rõhuasetused siinkirjutaja poolt):

"At present, our working hypothesis is that first episodes of lucid dreaming may be triggered naturally but accidentally. In a still immature system of 40-Hz rhythmicity and frontal lobe integration, gamma band activations must occur not only during waking but sometimes untimely during sleep, as well. If they occurred in non-rapid eye movement (NREM) sleep, these phases would lead to an awakening (Voss et al., in preparation). During REM sleep, they promote lucid dreaming. This means that lucid dreaming may occur during a fluctuation of gamma band activity during the wrong time of the day, which would make it a natural accident of biological rhythmicity."

Autorid arvavad, et kuigi täiskasvanud aju oma rütmilisusega enam nii "koba" ei ole, saab kirgaste unenägude esilekutsumist siiski treenida ka vanemas eas.

Niisiis, noored targad lapsed näevad tihti kirkaid unenägusid. Aga kui palju erineb üks episood teisest? Mil määral on teadvustatud uni teadvustatud uni? Küsimusele vastab taaskord usin Ursula Voss ja sõbrad (2013). Kirka une taseme mõõtmiseks panid nad kokku 28 küsimusest koosneva ja kavala nimega skaala "Lucidity and Consciousness in Dreams scale", mille mugavaks lühendiks on "LuCiD". Autorite eesmärgiks oli eristada esmane ja teisene teadvus. Uurijate enda sõnade kohaselt:

The delusional character of dreams is caused by a predominance of the primary mode of consciousness, a distinct space in the consciousness continuum commonly referred to as lower-level consciousness. Primary consciousness is characterized by a fusion of past, present, and future. It is governed by what is immediately present. In the primary mode, the dreamer is deprived of the ability to control and influence the ongoing experience. His only choice is to cope with the immediate and constantly changing scenery. Upon awakening, the subject enters the secondary mode (higher-order consciousness), which enables him to plan ahead, to reflect on his past and to contemplate his future.

Koosneb skaala kaheksast fakrotist (kohmakalt eestindatult):
* Arusaam (Insight) - mõistimine, et näed hetkel tegelikult und
* Kontroll (Control) - kontroll oma mõtete ja tegude üle
* Mõtlemisvõime (Thought) - loogiline mõtlemine
* Realism (Realism) - unenägu tundub tajule "nagu päris"
* Mälu (Memory) - juurdepääs ärkveloleku mälestustele
* Eristumine (Dissociation) - tajud, et kuigi näiliselt teed benji-hüpet, oled tegelikult endiselt voodis teki all
* Negatiivne emotsioon (Negative emotion) - :(
* Positiivne emotsioon (Positive emotion) - :)

Autorite põhiliseks leiuks oli fakt, et teadvustatud ja "normaalsed" unenäod ei erine teineteisest kahes aspektis - realism ja negatiivne emotsioon (vt joonist).

Mida selle teadmisega peale hakata? Kirgaste unenägude nägijad peaksid saama ehk veidi hingerahu, kuna kirgas uni ei ole kindlasti keskmisest negatiivsema emotsionaalsusega. Ning kirgaste unenägude mitte-nägijad ei pea samuti kurvastama, et jäävad ilma mingist üli-realistlikust kogemusest - tavalised unenäod petavad sama hästi ära!





Nüüd alles jõuame aga viimase aja tegeliku Suure Probleemi juurde -
"Kas politsei võib peo ajal maganud noore üles ajada?" (Aitäh, naine24!)

Artiklist: "Seadusest tulenevalt keeldu inimest mitte üles äratada ei ole." Aga äkki võiks olla?
Eelpool kirjutatust lähtudes võib ju oletada, et nooruk näeb parasjagu mõnda eriti vinget ja kirgast unenägu, arendades nii oma aju ja kogedes tohutult positiivseid emotsioone. Paras pähkel eetikakomisjonile!


NB - Vossi artikkel tulevikust (2013) tõi välja, et uneraportid, mis ületavad 40 sõna piiri, on tõenäoliselt pärit REM-une tsüklist. Ehk on see potentsiaalselt kaval ja lihtne viis, kuidas ärkamise järgselt ise oma unestaadiume ligikaudselt diagnoosida.


Viited:

Voss, U., Frenzel, C., Koppehele-Gossel, J., Hobson, A. (2012). Lucid dreaming: an age-dependent brain dissociation. J. Sleep Res. 21, 634–642

Voss, U., Schermelleh-Engel, K., Windt, J., Frenzel, C., Hobson, A. (2013). Measuring consciousness in dreams: The lucidity and consciousness in dreams scale.
Consciousness and Cognition 22, 8–21