Homunculus

Sel nädalavahetusel sain teada, et minu heal sugulasel õnnestus hiljuti esimest korda paradoksaalset und näha. Halva mälu järgi tema sõnu parafraseerides: "Sain aru, et olen unenäos. Ja siis läksid mu käed järsku hullult suureks. Kontrollida midagi ei suutnud." Sellele episoodile järgnes veel ka üks valeärkamine, põnevust kui palju.

Kätega on üldse veidrad lood paradoksaalsetes unenägudes. Kui tavalistes öistes seiklustes paistab inimese keha nii nagu ikka, siis paradoksaalsetel juhtudel kipub pilt muutuma pigem selliseks, nagu inimese keha on kujutatud tema enda sensoorsetes ja motoorsetes ajukeskustes, kus mõni jäse omab teistest oluliselt rohkem "kettaruumi". Illustratsiooniks sobib "õigetes" mõõtmetes mehike, keda teadusringkondades tuntakse sensoorse homunculusena:

Nagu näha, siis käed on aju vaatevinklist ühed olulisimad kehaosad üldse.
Sugulase unenäos läksid tema käed suureks. Minu unenägudes lähevad sõrmed ühepikkuseks.
Ühe hea sõbra unenäos olid käed aga normaalsed, kui ta paradoksaalse une kahtluse kinnituseks reaalsuse kontrolli teha püüdis (ning seetõttu järelda, et tegu ongi reaalsusega ning sai väidetavalt päris jubeda luupainaja osaliseks).

Kokkuvõttes ei oska ma igatahes praegu muud teha kui käsi laiutada.