Tants uneasendite ümber

Olen kunagi varem kirjutanud, mida kõike huvitavat (ei) võiks välja lugeda inimeste magamisasenditest. Siiski sattus hiljuti minu huviorbiiti järjekordne artikkel, mis kõik suhtesaladused paljastada lubas. Seekord ei olnudki tegu mõne toreda kõmuajakirjaga, vaid päris akadeemilise allikaga - "Research reveals what your sleeping position says about your relationship".

Mida tehti: ligi tuhande inimese käest küsiti mingil moel nende eelistatud magamisasendit ning lisaks paluti hinnata oma isiksust ning suhte kvaliteeti.

Mida leiti:
1) 94% paarikestest, kes olid öösel "kontaktis", hindasid oma suhet õnnelikuks. Mitte-kontaktsete paaride puhul oli vastav arv 68%.
2) Mida kaugemal paarikesed üksteisest magasid, seda halvem nende suhtekvaliteet näis olevat.
3) Ekstraverdid oli öösel oma partneritele lähemal.
4) Loovamad inimesed eelistasid magada vasaku külje peal.
5) "Tulemused lubada inimestel saada aimu kellegi isiksusest ning suhete olukorrast, küsides pelgalt nende eelistatud magamisasendi kohta." - Richard Wiseman

Miks tasub ikkagi skeptiliseks jääda:
Minu argument on jätkuvalt see, et magamisasendid ei allu väga hästi teadvustatud kontrollile ning muutuvad juba ühe öö jooksul korduvalt. Isikuse ja suhete muutumine kulgeb tavaliselt aga veidi aeglasemas tempos. Lisaks on antud artiklist raske välja lugeda midagi kasutatud metoodika kohta - kuidas hinnati näiteks isiksust ja suhte kvaliteeti? Ja viidates ülaltoodud illustratsoonile, oleks pidanud kindlasti küsima, kas paarikestel oli kodus ka kass? Või lai voodi. Või jahe tuba. Tõese pildi eelistatud uneasenditest võiks saada kogu öö poosimuutusi arvestava analüüsi tulemusena, aga selle tegemiseks olen hetkel liiga unine. Eks vaadake ise järele (ja minu iseloomu ning suhtekvaliteedi kohta soovitan lihtsalt otse küsida, saab konkreetsema vastuse):

Magamata öö võrdub ärkvelolemisega

Mis toimub:

Minuni jõudis üks sensatsiooniline une-teemaline uudislugu, mille sisu oli lausa põrutav. Uurides suure huviga originaalset allikat, tundus selle põhjal kirjutatud reportaaž aga natuke poolik, nii et üritan siinkohal enda meelerahuks veidi lünki täita ja ääremärkusi lisada. Sest me elame publitseerimis-järgsete retsensioonide ajastul. Siiski olgu juba eos öeldud, et pikas perspektiivis on uni eluliselt vajalik! Ja Novaator on väga tore portaal :)


Mida internetis viimasel ajal räägitakse:
Magamata öö võrdub peapõrutusega (Novaator / Tarbija24 / Telegram).

Millele ülalpool viidatakse (minu kohmakas mitte-geneetiku otsetõlge):
Lühiajaline unedeprivatsioon suurendab veres leiduvate närviraku-spetsiifiliste enolaaside (NSE) ja kaltsiumit seondavate proteiinide (S-100B) taset tervetel noortel meestel (ajakiri Sleep)

Mida mainitud uuringus tehti ja leiti:
Uppsala ülikooli uurijad võrdlesid 15 katseisiku õhtuseid ja hommikusi vereproove kahes tingimuses - pärast normaalselt magatud või täielikult ärkvel oldud ööd. Analüüsi käigus leiti normaalse ööga võrreldes ärkvel-tingimuse vereproovidest ~20% kõrgem NSE ja S-100B tase.

Artiklile tuginedes leiduvad NSE ja S-100B tavaliselt närvirakkude ja gliia (närvirakkude ümbruses paiknevate rakkude) tsütoplasmast - seega oletatakse, et SNE ja S-100B deprivatsioonijärgne kõrgem kontsentratsioon veres (kus teda nii palju olema ei peaks) võiks viidata une närvirakke kaitsvatele funktsioonidele. Lisaks leitakse, et unedeprivatsioonis inimese aju töötab öösel sama usinasti, kui päeval. See aga tekitab kehas oksüdatiivset stress, mida une ajal tekiks tänu madalamale metabolismile vähem. Pikaajaline oksüdatiivne stress kahjustab närvirakke. Lisaks uuriti muutusi teatud peptiidide konsentratsioonides, et jõuda Alzheimeri tõve võimalike põhjuste jälile, kuid antud uurimuses selles osas erinevusi ei leitud. Autorid tunnistavad ka töö puudujääke - leitud tulemused võisid olla põhjustatud sellest, et ärkvel tingimuses viibisid katseisikud valgustatud toas, magades aga pimedas. Ei saa ka välistada vere-aju barjääri "äraväsimist" uneta ööde jooksul, mis tõstaks huviorbiidis olevate faktorite taset veres, kuigi tegelikult neuroneid tavalisest rohkem ehk siiski ei hukkunud.

Mida Novaator raporteeris [ja minu kommentaarid]:
Unetuse mõju on biokeemiliselt väga sarnane peapõrutusele, näitasid Rootsi Uppsala ülikooli teadlased [kuigi sellist võrdlust artiklist absoluutselt ei leia ja ei saagi leida, kuna näiteks pikaajalist uuringut ei tehtud]. Pärast unetuid öid tekkisid vabatahtlike verepildis ootamatud muutused [mis olid tegelikult oodatavad, kuna ärkvel inimese metabolism on võrreldes magamisega aktiivsem, seega on ka rohkem oksüdatiivset stressi jne]. Veres tõusis erakordselt kõrgele [või statistiliselt olulisel määral] närvikoele iseloomulike enolaaside ja kaltsiumi siduvate valkude tase. Tavapäraselt leidub neid aineid ajus. Verre satuvad need neuronite hukkumisel [ja mitmel muul eelmises lõigus mainitud põhjusel]. Seega muudab vaid üks magamata öö ajus toodetavate ainete tasakaalu [mida muidugi ei saa väita, sest antud katses mõõdeti aineid verest, mitte ajuvedelikust] ning unepuuduse tõttu tekivad kerged ajukahjustused [mis on ka juba oma kerges sõnastuses üsna karm väide. Analoogia kehtiks ka ärkveloleku kohta, kuivõrd rakke sureb kogu aeg]...

Loo moraal:
Uni on ilmselgelt meie jaoks väga tähtis paljudel-paljudel erinevatel põhjustel ning magada tuleks regulaarselt, aga ühe öö vahelejäämist ei saa lihtsakäeliselt võrdustada jääva ajukahjustusega, mida korralik peapõrutus tekitada võiks. Aju on siiski päris vintske organ ning inimesi tõestamata väidete abil magama hirmutamine teeb kokkuvõttes pigem kahju, kui kasu. Läheneme hoopis ahvatlevamalt: magamata öö võrdub nägemata unenägudega :)

2014

Uusaastalubadus: vähemalt kaks 0.5 sisukat postitust kuus!