Kirgas uni - areneva aju "tööõnnetus"?

Teadvustatud une alal on jälle ilmunud paar vahvat artiklit, mis uurivad kirgaste unenägude esinemise sagedust ja määra.

Kõigepealt kirka une esinemissagedusest. Voss jt (2012) avaldasid hiljuti töö, milles uuriti 6-19 aastaste laste kogemusi teadvustatud unenägude vallas. Valimisse kuulus ligi 700 Saksa koolilast erinevatelt õppetasemetelt. Uurijate poolt individuaalse vestluse käigus täidetud küsimustikke (mis sisaldasid mitmeid kontroll-elemente, eraldamaks tõelisi kirka une episoode valedest avaldustest) analüüsides selgus, et tihedamini esines hiljutisi teadvustatud unenägusid nooremate ja intellektuaalselt võimekamate jõnglaste seas. Seis läheb üsna nutuseks pärast kuueteistkümnendat eluaastat (vt joonist).

Mida tulemustest arvata? Autorid ise leiavad ka varasematele uuringutele toetudes, et kirkaid unenägusid kogevad sagedamini inimesed, kellel on arenenum abstraktse mõtlemise võime ning enese-reflektsioon. Kuna aga vanemaks saades kirka une spontaanne esinemissagedus kolinal kukub, peab ilmselt olulist rolli mängima ka aju bioloogiline arengutase. Uurijate mõttearendus, mis andis pealkirja ka käesolevale postitusele, kulgeb nii (rõhuasetused siinkirjutaja poolt):

"At present, our working hypothesis is that first episodes of lucid dreaming may be triggered naturally but accidentally. In a still immature system of 40-Hz rhythmicity and frontal lobe integration, gamma band activations must occur not only during waking but sometimes untimely during sleep, as well. If they occurred in non-rapid eye movement (NREM) sleep, these phases would lead to an awakening (Voss et al., in preparation). During REM sleep, they promote lucid dreaming. This means that lucid dreaming may occur during a fluctuation of gamma band activity during the wrong time of the day, which would make it a natural accident of biological rhythmicity."

Autorid arvavad, et kuigi täiskasvanud aju oma rütmilisusega enam nii "koba" ei ole, saab kirgaste unenägude esilekutsumist siiski treenida ka vanemas eas.

Niisiis, noored targad lapsed näevad tihti kirkaid unenägusid. Aga kui palju erineb üks episood teisest? Mil määral on teadvustatud uni teadvustatud uni? Küsimusele vastab taaskord usin Ursula Voss ja sõbrad (2013). Kirka une taseme mõõtmiseks panid nad kokku 28 küsimusest koosneva ja kavala nimega skaala "Lucidity and Consciousness in Dreams scale", mille mugavaks lühendiks on "LuCiD". Autorite eesmärgiks oli eristada esmane ja teisene teadvus. Uurijate enda sõnade kohaselt:

The delusional character of dreams is caused by a predominance of the primary mode of consciousness, a distinct space in the consciousness continuum commonly referred to as lower-level consciousness. Primary consciousness is characterized by a fusion of past, present, and future. It is governed by what is immediately present. In the primary mode, the dreamer is deprived of the ability to control and influence the ongoing experience. His only choice is to cope with the immediate and constantly changing scenery. Upon awakening, the subject enters the secondary mode (higher-order consciousness), which enables him to plan ahead, to reflect on his past and to contemplate his future.

Koosneb skaala kaheksast fakrotist (kohmakalt eestindatult):
* Arusaam (Insight) - mõistimine, et näed hetkel tegelikult und
* Kontroll (Control) - kontroll oma mõtete ja tegude üle
* Mõtlemisvõime (Thought) - loogiline mõtlemine
* Realism (Realism) - unenägu tundub tajule "nagu päris"
* Mälu (Memory) - juurdepääs ärkveloleku mälestustele
* Eristumine (Dissociation) - tajud, et kuigi näiliselt teed benji-hüpet, oled tegelikult endiselt voodis teki all
* Negatiivne emotsioon (Negative emotion) - :(
* Positiivne emotsioon (Positive emotion) - :)

Autorite põhiliseks leiuks oli fakt, et teadvustatud ja "normaalsed" unenäod ei erine teineteisest kahes aspektis - realism ja negatiivne emotsioon (vt joonist).

Mida selle teadmisega peale hakata? Kirgaste unenägude nägijad peaksid saama ehk veidi hingerahu, kuna kirgas uni ei ole kindlasti keskmisest negatiivsema emotsionaalsusega. Ning kirgaste unenägude mitte-nägijad ei pea samuti kurvastama, et jäävad ilma mingist üli-realistlikust kogemusest - tavalised unenäod petavad sama hästi ära!





Nüüd alles jõuame aga viimase aja tegeliku Suure Probleemi juurde -
"Kas politsei võib peo ajal maganud noore üles ajada?" (Aitäh, naine24!)

Artiklist: "Seadusest tulenevalt keeldu inimest mitte üles äratada ei ole." Aga äkki võiks olla?
Eelpool kirjutatust lähtudes võib ju oletada, et nooruk näeb parasjagu mõnda eriti vinget ja kirgast unenägu, arendades nii oma aju ja kogedes tohutult positiivseid emotsioone. Paras pähkel eetikakomisjonile!


NB - Vossi artikkel tulevikust (2013) tõi välja, et uneraportid, mis ületavad 40 sõna piiri, on tõenäoliselt pärit REM-une tsüklist. Ehk on see potentsiaalselt kaval ja lihtne viis, kuidas ärkamise järgselt ise oma unestaadiume ligikaudselt diagnoosida.


Viited:

Voss, U., Frenzel, C., Koppehele-Gossel, J., Hobson, A. (2012). Lucid dreaming: an age-dependent brain dissociation. J. Sleep Res. 21, 634–642

Voss, U., Schermelleh-Engel, K., Windt, J., Frenzel, C., Hobson, A. (2013). Measuring consciousness in dreams: The lucidity and consciousness in dreams scale.
Consciousness and Cognition 22, 8–21

Mida ei räägi magamisasendid teie suhtest?

Kiire huumor sessi aal:

"Mida räägivad magamisasendid teie suhetest?" on tore artikkel Naine24 portaalis, millele sõber Dima täna heldelt mu tähelepanu juhtis. Lugesin kirjatüki õhinal läbi ja asusin omandatud tarkusi koheselt rakendama oma hiljutise unevideo peal:

Nagu näha, pole öösiti ühe ja sama poosi hoidmine sugugi nii lihtne ülesanne. Sellest hoolimata - järgnevalt avaldan oma paarisuhte täieliku lahtiseletuse (lähtuvalt Naine24 tarkuseteradest. Tumedalt on mõningased kerged vastuolud, aga no eks neid leidub igas heas teoorias):

Paar on armunud. Esimene suurem armastusepuhang on möödas, kuid põnevus on säilinud. Ilmselt on paar juba pikemat aega koos elanud – kirglikust armastusest ei ole siin jälgegi, kuid paar tunneb oma partnerit väga hästi. Õrnem sugupool tunneb end partneri haardes kindlalt ja kaitstuna. Samas, just naine on suhte selgroog, mitte mees. Paar on ühtehoidev. Nähtavasti aga on probleemid lähisuhtes. On võimalik, et üks partneritest kannatab ka intiimsuse puudumise all. Siiski väga tasakaalustatud ja intiimne suhe. Nad austavad oma partnerit ning annavad üksteisele hingamisruumi ning ei kohtle üksteist kunagi egoistlikult. Sellise paari puhul on armastavad ja kirglikud tunded samasugused nagu suhte alguses. Aga tegelikult soovib keegi suhtest lahkuda, on soov olla iseseisev ja mitte kellestki sõltuv. Tegemist on paariga, kes kohtleb oma partnerit võrdsetel alustel. Oma mugavus on neile olulisem kui lähedus partneriga. Nad tahavad oma partneri lähedust tunda 24 tundi.

Jään huviga ootama artiklit "Kuidas kortsus linade pealt tuleviku ennustada?".

Õnneliku suhte saladus?

Paljud inimesed on ilmselt näinud kedagi teist magamas. Aga ise-ennast? Mina näiteks ei olnud, nii et panin kaamera statiivi otsa ja lindistasin neljal järjestikusel ööl oma "seiklusi" (koos võluva kaaslasega).

Keskmine unaaeg jäi kuhugi 6 tunni kanti. Video peal on kavala teisenduse tulemusena 1 sekund võrdeline reaalsuses möödunud 1 minutiga. Üllatuslikult nägin, et minu ja kaaslase liigutused on üsna sünkroonis, mille põhjal võiks oletada, et seda on ka unestaadiumid. Esimene ühine REM-une ehk kiirete silmaliigutuste une ehk "unenägude une" tsükkel hakkab JUSTKUI 1:20 peal, teine umbes 2:50. Terasem vaataja tabab ehk ka video pealt silmade kaootilise tõmblemise ära, kuigi "night vision" tegi pildi üsna mürarikkaks (reaalselt oli tuba oluliselt hämaram, kui videost paistab).

Uurisin ka veidi kirjandust ning sain terminiga "co-sleep" vastuseks peamiselt imikute unega seotud uurimusi.
Siiski, "paaride uni" andis muuhulgas järgmised tööd (pealkiri ja mõni toimetatud lause kokkuvõttest):

Hasler, B. P. (2010). Diurnal rhythms in co-sleeping couples: Does being 'in sync' matter? Dissertation Abstracts International: Section B: The Sciences and Engineering, Vol 70(8-B), 5163.

Day-to-day within-couple sleep timing synchrony predicted the tenor of the following day's partner interactions. (Ehk paaride öine sünkroonsus ennustas järgmise päeva omavahelise läbisaamise üldist laadi. Eeldatavasti olid "sünkroonsemad" paarid õnnelikumad).


Hasler, B. P., Troxel, W. M. (2010). Couples’ nighttime sleep efficiency and concordance: Evidence for bidirectional associations with daytime relationship functioning. Psychosomatic Medicine, Vol 72(8), 794-801.

For men, higher sleep efficiency predicted less negative partner interaction the following day. For women, less negative partner interaction during the day predicted greater sleep efficiency that night. If women reported more positive daytime partner interaction, this also predicted higher sleep efficiency for their male partners that night. Among females only, lower sleep onset concordance respectively predicted more negative partner interactions the next day. (Ehk kui partnerite unetsüklid ühilduvad, on omavahelised päevased suhted ilusamad, mis omakorda tagab jällegi paremini ühilduva une).

Niisiis: õnneliku suhte saladus - partneriga samal ajal magama minek?

(Kirgastes unenägudes) harjutamine teeb meistriks!

Ping-pong-ping-pong...

Kas on võimalik harjutada mõnda oskust nii, et ei peaks selleks kulutama väärtuslike tunde oma päevast? Kui uskuda üht 2010. aastal avaldatud teadusartiklit, siis on! Appi tulevad kirkad unenäod, milles inimene on teadlik, et ta näeb und, ning suudab öiseid vaatemänge oma suva järgi muuta ja kontrollida.

Töö pealkirjaks on otse ümber tõlgitult "Kirgastes unenägudes motoorse ülesande harjutamine parandab hilisemat sooritust". Lühidalt ära rääkides moodustati erinevad katsegrupid (kontroll, füüsilised harjutajad, kirgastes unenägudes harjutajad), kelle ülesandeks oli loopida võimalikult täpselt sente topsikusse. Esimene mõõtmine toimus õhtul. Seejärel läks kontrollgrupp magama, füüsilised harjutajad lihvisid oma oskusi veel mõned katsekorrad enne und, ning kirgaste unenägude grupp harjutas ülesannet magamise ajal. 

Hommikune taasmõõtmine näitas, et kõige rohkem oli mündiviskamise täpsus tõusnud füüsilise harjutuse grupis, seejärel kirgastes unenägudes harjutanutel. Tava-unenägude nägijate tulemused ei paranenud. Siinkohal võib spekuleerida, milliseid tulemusi oleks võimalik saavutada siis, kui füüsiline ja unenäotreering ühendada...

Kuna kirgaste unenägude nägemine on tänapäeval veel enamiku inimeste jaoks üsna keeruline, võiks taoline treeningvorm olla pigem tuleviku muusika. Sellest lähtudes tegime paari sõbraga ka lakoonilise klipi Novaatori portaali videokonkurssile kategoorias "Elu aastal 2042". Näha saab antud suurteost siin.

Kellel selle klipi peale meel härdaks läheb, võib kindlasti ka heldet oma hinnangut jagada (siin või seal) :)


Viide artiklile:

Erlacher, D., & Schredl, M. (2010). Practicing a motor task in a lucid dream enhances subsequent performance: A pilot study. The Sport Psychologist, 24(2), 157-167.

Kõrgem kunst

Käisin hiljuti Ülikooli raamatukogus tarkust taga ajamas ja möödaminnes jäi näppu ka üks unenägudega seotud raamat, mis oli ilusaid pilte täis. Lappasin huviga, aga kümnetest ja kümnetest unenägude abil inspiratsiooni ammutanud kunstnikest jäi minule silma René Magritte ja eriti tema kaks maali:

The Unmasked Universe
Maalil olev kuubikutest koosnev taust tabab minu meelest eriti hästi unenägude sürreaalsust ja abstraktsust. Kui kunagi kirgaste unenägude teemalise filmi teen, siis on see efekt raudselt sees :)

This is not a pipe
Ja tõesti, see ei ole piip - see on pilt piibust. Analoogselt võib unenäos nähtud piibu kohta öelda, et tegelikult on see kõigest vaimne reproduktsioon piibust.

Kas sina oled ekstravertne magaja?

Sattusin täna hommikul sellise lause otsa:

"Kõik isiksuse iseärasused avalduvad ja kujunevad tegevuses. Kui inimene magab, ei saa me tema isiksuse kohta midagi öelda." - Juhan Sõerd, Psühholoogia kõigile, 1992.

Koheselt tekkis küsimus, kas tõesti inimeste une jälgimine (puht visuaalselt või mõõtevahenditega) ei anna mingisugustki vihjet inimese isiksuse seadmuste kohta. Niisiis kolasin natukene akadeemilistest andmebaasides, tulemused toon kronoloogilises järjekorras.

1971 - Une kestvuse põhjal ei saa isiksuse kohta midagi öelda: "A group of college freshmen that typically slept 5½ hours or less per night and a group that typically slept 9½ hours or more did not differ significantly on a battery of personality, scholastic, and medical measures."
(Sleep Stage and Personality Characteristics of "Natural" Long and Short Sleepers. Science, 171, 587-588)

1984 - Une EEG põhjal ei saa isiksuse kohta midagi öelda: "The number of ignificant correlations [EEG sleep characteristics vs trait scores] did not exceed chance expectations."
(Interrelations of trait personality and sleep structure variables: Further negative results. Perceptual and Motor Skills, 59(2), 611-614)

2005 - Tegelikult peaks ikka asja veel uurima: "Evidence is accumulating that certain aspects of sleep/wake-related variability involve trait characteristics in healthy populations and among sleep-disordered patients. At present, it remains largely unknown what underlies or predicts sleep/wake-related traits, what relationships these traits may have to each other, and what functional significance may be associated with specific traits.
(Individual differences in adult human sleep and wakefulness: Leitmotif for a research agenda. Sleep, 28(4), 479-496)

2009 - Katkendlik uni on kergelt seotud neorootilisusega: "Neuroticism was found associated with concentration difficulties in the morning (p=.006), inadequate sleep duration (p=.001), sleep problems (p=.012), and use of sleep medication (p=.052)."
(Personality traits and sleep patterns/problems in medical students. European Psychiatry, 24, 1226)

Selline oleks siis äärmiselt lohakas ja lünklik kiirülevaade hetkeolukorrast. Paljud teemakohased artiklid olid tasulised ning jäid seega lugemata. Ülalpool toodud 2005. aasta viide on tegelikult ülevaateartikkel, nii et kui see õnnestuks kuidagi kätte saada, tekiks päris korralik üldpilt silme ette päris kiiresti.

Lisaks ei leidnud ma mingit infot selle kohta, kas puht visuaalsel vaatlusel oleks ka võimalik isiksuse seadmusi välja lugeda. Näiteks neurootiline inimene võiks ju ka magades närvilisena näida, introvert aga täiesti rahulikult lebada...
Eks tuleb enda peal testida :)

Huultelt lugemine

Uneblogi on hibernatsioonist ärganud, juhhei!

Täna komistasin teadusartikli otsa, kus tegeleti kõne dekodeerimisega. Konks oli selles, et inimesed mitte ei öelnud sõnu välja, vaid ainult mõtlesid nendele (olles eelnevalt küll sõnu korduvalt välja hääldanud, et arvutile õiged ajumustrid ära õpetada).

Üldiseks tulemuseks saadi, et kuni kümne erineva sõnaga katsetes suudeti "suurem kui juhus" tõenäosusega ära määrata, mis sõnale inimene parasjagu mõtleb. Sõnu prooviti välja lugeda kahest eri ajupiirkonnast - näomotoorika keskusest (face motor cortex) ning kõne mõistmise keskusest (Wernicke's area). Nii minu kui autorite jaoks oli üllatav, et paremaid tulemusi saadi näomotoorika keskusest. Järgi mõeldes võiks ehk loogiliselt oletada, et kõnekeskuses on sõnad lihtsalt mingi infoblokk ilma erilise "välimuseta", siis näomotoorika on iga sõna jaoks ainulaadne.

Kuidas kogu see teema und puudutab? Kui näiteks paradoksaalsete unenägude ajal näolihaste keskust "pealt kuulata", siis saaks magaja laboriga päris edukalt suhelda. 10 sõna pole küll palju, kuid oluliselt parem kui hetkel kasutuses olevad üles-alla või küljelt-küljele silmaliigutused, mille kaudu välismaailmaga suhelda.

Kirjandus:
Kellis et al. 2010. Decoding spoken words using local field potentials recorded from the cortical surface
http://iopscience.iop.org/1741-2552/7/5/056007 - 2011 lõpuni tasuta loetav.