Magamata öö võrdub ärkvelolemisega

Mis toimub:

Minuni jõudis üks sensatsiooniline une-teemaline uudislugu, mille sisu oli lausa põrutav. Uurides suure huviga originaalset allikat, tundus selle põhjal kirjutatud reportaaž aga natuke poolik, nii et üritan siinkohal enda meelerahuks veidi lünki täita ja ääremärkusi lisada. Sest me elame publitseerimis-järgsete retsensioonide ajastul. Siiski olgu juba eos öeldud, et pikas perspektiivis on uni eluliselt vajalik! Ja Novaator on väga tore portaal :)


Mida internetis viimasel ajal räägitakse:
Magamata öö võrdub peapõrutusega (Novaator / Tarbija24 / Telegram).

Millele ülalpool viidatakse (minu kohmakas mitte-geneetiku otsetõlge):
Lühiajaline unedeprivatsioon suurendab veres leiduvate närviraku-spetsiifiliste enolaaside (NSE) ja kaltsiumit seondavate proteiinide (S-100B) taset tervetel noortel meestel (ajakiri Sleep)

Mida mainitud uuringus tehti ja leiti:
Uppsala ülikooli uurijad võrdlesid 15 katseisiku õhtuseid ja hommikusi vereproove kahes tingimuses - pärast normaalselt magatud või täielikult ärkvel oldud ööd. Analüüsi käigus leiti normaalse ööga võrreldes ärkvel-tingimuse vereproovidest ~20% kõrgem NSE ja S-100B tase.

Artiklile tuginedes leiduvad NSE ja S-100B tavaliselt närvirakkude ja gliia (närvirakkude ümbruses paiknevate rakkude) tsütoplasmast - seega oletatakse, et SNE ja S-100B deprivatsioonijärgne kõrgem kontsentratsioon veres (kus teda nii palju olema ei peaks) võiks viidata une närvirakke kaitsvatele funktsioonidele. Lisaks leitakse, et unedeprivatsioonis inimese aju töötab öösel sama usinasti, kui päeval. See aga tekitab kehas oksüdatiivset stress, mida une ajal tekiks tänu madalamale metabolismile vähem. Pikaajaline oksüdatiivne stress kahjustab närvirakke. Lisaks uuriti muutusi teatud peptiidide konsentratsioonides, et jõuda Alzheimeri tõve võimalike põhjuste jälile, kuid antud uurimuses selles osas erinevusi ei leitud. Autorid tunnistavad ka töö puudujääke - leitud tulemused võisid olla põhjustatud sellest, et ärkvel tingimuses viibisid katseisikud valgustatud toas, magades aga pimedas. Ei saa ka välistada vere-aju barjääri "äraväsimist" uneta ööde jooksul, mis tõstaks huviorbiidis olevate faktorite taset veres, kuigi tegelikult neuroneid tavalisest rohkem ehk siiski ei hukkunud.

Mida Novaator raporteeris [ja minu kommentaarid]:
Unetuse mõju on biokeemiliselt väga sarnane peapõrutusele, näitasid Rootsi Uppsala ülikooli teadlased [kuigi sellist võrdlust artiklist absoluutselt ei leia ja ei saagi leida, kuna näiteks pikaajalist uuringut ei tehtud]. Pärast unetuid öid tekkisid vabatahtlike verepildis ootamatud muutused [mis olid tegelikult oodatavad, kuna ärkvel inimese metabolism on võrreldes magamisega aktiivsem, seega on ka rohkem oksüdatiivset stressi jne]. Veres tõusis erakordselt kõrgele [või statistiliselt olulisel määral] närvikoele iseloomulike enolaaside ja kaltsiumi siduvate valkude tase. Tavapäraselt leidub neid aineid ajus. Verre satuvad need neuronite hukkumisel [ja mitmel muul eelmises lõigus mainitud põhjusel]. Seega muudab vaid üks magamata öö ajus toodetavate ainete tasakaalu [mida muidugi ei saa väita, sest antud katses mõõdeti aineid verest, mitte ajuvedelikust] ning unepuuduse tõttu tekivad kerged ajukahjustused [mis on ka juba oma kerges sõnastuses üsna karm väide. Analoogia kehtiks ka ärkveloleku kohta, kuivõrd rakke sureb kogu aeg]...

Loo moraal:
Uni on ilmselgelt meie jaoks väga tähtis paljudel-paljudel erinevatel põhjustel ning magada tuleks regulaarselt, aga ühe öö vahelejäämist ei saa lihtsakäeliselt võrdustada jääva ajukahjustusega, mida korralik peapõrutus tekitada võiks. Aju on siiski päris vintske organ ning inimesi tõestamata väidete abil magama hirmutamine teeb kokkuvõttes pigem kahju, kui kasu. Läheneme hoopis ahvatlevamalt: magamata öö võrdub nägemata unenägudega :)

Kirgas uni - areneva aju "tööõnnetus"?

Teadvustatud une alal on jälle ilmunud paar vahvat artiklit, mis uurivad kirgaste unenägude esinemise sagedust ja määra.

Kõigepealt kirka une esinemissagedusest. Voss jt (2012) avaldasid hiljuti töö, milles uuriti 6-19 aastaste laste kogemusi teadvustatud unenägude vallas. Valimisse kuulus ligi 700 Saksa koolilast erinevatelt õppetasemetelt. Uurijate poolt individuaalse vestluse käigus täidetud küsimustikke (mis sisaldasid mitmeid kontroll-elemente, eraldamaks tõelisi kirka une episoode valedest avaldustest) analüüsides selgus, et tihedamini esines hiljutisi teadvustatud unenägusid nooremate ja intellektuaalselt võimekamate jõnglaste seas. Seis läheb üsna nutuseks pärast kuueteistkümnendat eluaastat (vt joonist).

Mida tulemustest arvata? Autorid ise leiavad ka varasematele uuringutele toetudes, et kirkaid unenägusid kogevad sagedamini inimesed, kellel on arenenum abstraktse mõtlemise võime ning enese-reflektsioon. Kuna aga vanemaks saades kirka une spontaanne esinemissagedus kolinal kukub, peab ilmselt olulist rolli mängima ka aju bioloogiline arengutase. Uurijate mõttearendus, mis andis pealkirja ka käesolevale postitusele, kulgeb nii (rõhuasetused siinkirjutaja poolt):

"At present, our working hypothesis is that first episodes of lucid dreaming may be triggered naturally but accidentally. In a still immature system of 40-Hz rhythmicity and frontal lobe integration, gamma band activations must occur not only during waking but sometimes untimely during sleep, as well. If they occurred in non-rapid eye movement (NREM) sleep, these phases would lead to an awakening (Voss et al., in preparation). During REM sleep, they promote lucid dreaming. This means that lucid dreaming may occur during a fluctuation of gamma band activity during the wrong time of the day, which would make it a natural accident of biological rhythmicity."

Autorid arvavad, et kuigi täiskasvanud aju oma rütmilisusega enam nii "koba" ei ole, saab kirgaste unenägude esilekutsumist siiski treenida ka vanemas eas.

Niisiis, noored targad lapsed näevad tihti kirkaid unenägusid. Aga kui palju erineb üks episood teisest? Mil määral on teadvustatud uni teadvustatud uni? Küsimusele vastab taaskord usin Ursula Voss ja sõbrad (2013). Kirka une taseme mõõtmiseks panid nad kokku 28 küsimusest koosneva ja kavala nimega skaala "Lucidity and Consciousness in Dreams scale", mille mugavaks lühendiks on "LuCiD". Autorite eesmärgiks oli eristada esmane ja teisene teadvus. Uurijate enda sõnade kohaselt:

The delusional character of dreams is caused by a predominance of the primary mode of consciousness, a distinct space in the consciousness continuum commonly referred to as lower-level consciousness. Primary consciousness is characterized by a fusion of past, present, and future. It is governed by what is immediately present. In the primary mode, the dreamer is deprived of the ability to control and influence the ongoing experience. His only choice is to cope with the immediate and constantly changing scenery. Upon awakening, the subject enters the secondary mode (higher-order consciousness), which enables him to plan ahead, to reflect on his past and to contemplate his future.

Koosneb skaala kaheksast fakrotist (kohmakalt eestindatult):
* Arusaam (Insight) - mõistimine, et näed hetkel tegelikult und
* Kontroll (Control) - kontroll oma mõtete ja tegude üle
* Mõtlemisvõime (Thought) - loogiline mõtlemine
* Realism (Realism) - unenägu tundub tajule "nagu päris"
* Mälu (Memory) - juurdepääs ärkveloleku mälestustele
* Eristumine (Dissociation) - tajud, et kuigi näiliselt teed benji-hüpet, oled tegelikult endiselt voodis teki all
* Negatiivne emotsioon (Negative emotion) - :(
* Positiivne emotsioon (Positive emotion) - :)

Autorite põhiliseks leiuks oli fakt, et teadvustatud ja "normaalsed" unenäod ei erine teineteisest kahes aspektis - realism ja negatiivne emotsioon (vt joonist).

Mida selle teadmisega peale hakata? Kirgaste unenägude nägijad peaksid saama ehk veidi hingerahu, kuna kirgas uni ei ole kindlasti keskmisest negatiivsema emotsionaalsusega. Ning kirgaste unenägude mitte-nägijad ei pea samuti kurvastama, et jäävad ilma mingist üli-realistlikust kogemusest - tavalised unenäod petavad sama hästi ära!





Nüüd alles jõuame aga viimase aja tegeliku Suure Probleemi juurde -
"Kas politsei võib peo ajal maganud noore üles ajada?" (Aitäh, naine24!)

Artiklist: "Seadusest tulenevalt keeldu inimest mitte üles äratada ei ole." Aga äkki võiks olla?
Eelpool kirjutatust lähtudes võib ju oletada, et nooruk näeb parasjagu mõnda eriti vinget ja kirgast unenägu, arendades nii oma aju ja kogedes tohutult positiivseid emotsioone. Paras pähkel eetikakomisjonile!


NB - Vossi artikkel tulevikust (2013) tõi välja, et uneraportid, mis ületavad 40 sõna piiri, on tõenäoliselt pärit REM-une tsüklist. Ehk on see potentsiaalselt kaval ja lihtne viis, kuidas ärkamise järgselt ise oma unestaadiume ligikaudselt diagnoosida.


Viited:

Voss, U., Frenzel, C., Koppehele-Gossel, J., Hobson, A. (2012). Lucid dreaming: an age-dependent brain dissociation. J. Sleep Res. 21, 634–642

Voss, U., Schermelleh-Engel, K., Windt, J., Frenzel, C., Hobson, A. (2013). Measuring consciousness in dreams: The lucidity and consciousness in dreams scale.
Consciousness and Cognition 22, 8–21

Ülevaade: Teadvustatud/kirgaste unenägude esilekutsumine

Teadvustatud unenägude teadusliku kinnituseni jõuti eelmise sajandi seitsmekümnendatel - varasemalt võis südamerahuga kritiseerida, et kirgast und nägev inimene kas pelgalt kujutab seda ette või on tegelikult enda teadmata ärkvel. Lisaks vastupidise näitamisele (katseisik andis unestaadiumis olles silmaliigutuste abil märku, et on täiesti teadvusel) tõdeti juba siis, et taoliste unenägude esilekutsumine on mingil määral õpitav/kontrollitav oskus. Kui kaugele on teadus selle neljakümne aastaga teadvustatud unenägude taltsutamisega aga jõudnud? Küsimusele vastab suurepäraselt sel suvel ajakirjas Conciousness and Cognition ilmunud ülevaateartikkel Induction of lucid dreams: A systematic review of evidence. Lühidalt öeldes on progress olnud kesine, kuigi lootusekiiri paistab.






Artikkel võttis vaatluse alla 35 teadvustatud unenägude sageduse tõstmise meetoditega tegelevat empiirilist uuringut alates aastast 1981. Värskeim kirjatükk on dateeritud 2006, mis paneb natuke kulmu kergitama, kuid uuema materjali puuduse üle kurdavad ka autorid ise:
16 [manuscripts included were published] in 1980s, 15 in 1990s and only four in 2000s. After a ‘‘golden age’’ of lucid dream research in 1980s and 90s, the scientific interest in lucid dreams seems to be declining dramatically.
Eelnevast tulenevalt ei ole kahjuks vaatluse alla sattunud viimase aja trendikaid ajumõjutusviise magnetite ja elektriga (vastavalt TMS ja tDCS). Küll aga käsitleti paljusid teisi lähenemisi, millest järgnevalt süstemaatiline mini-kokkuvõte.

1. Kognitiivsed tehnikad

1.1 MILD - Mnemonic Induction to Lucid Dreams / Mäletamisele tuginev esilekutsumine
Mis kujutab? Soovitud unenäo läbimängimine enne uinumist, teadvusele tulemise visualiseerimine ning unenäos olles meenutamine, et Sa oled unenäos. Kasuks tuleb ka vastu hommikut ärkamine, 30-120 minutit ärkvel püsimine ning siis uuesti enesekindlalt uinumine.
Kas toimib? MILD-i praktiseerimine ning teadvustatud unenägude arvu tõus on omavahel küll seotud, aga väga-väga nõrgalt (tehniliselt võttes r=0.124, kus 1 tähendaks täielikku seost ning 0 selle absoluutset puudumist).

1.2 Reality testing / Reaalsuse kontroll
Mis kujutab? Küsid iseenda käes mitu korda päevas, ega sa juhuslikult hetkel ei maga (vt üleval olevat illustratsiooni). Lisaks uurid keskkonda alatasa paranoilise pilguga, kas äkki mõni unenäost tuttav element silma ei hakka.
Kas toimib? Paistab toimivat paremini kui teised kognitiivsed tehnikad, kuigi efekt ei ole jätkuvalt hiiglaslik.

1.3 Intention / Kavatsus
Mis kujutab? Enne magamaminekut kujutad ennast võimalikult intensiivselt mõne unenäo sisse, kus Sa avastad, et tegu on unenäoga. Erinevalt MILD-ist Sulle mitte ei meenu unenäos olek, vaid sa tunned ära, et miski on teistmoodi.
Kas toimib? Artikli hinnangul on eelmisest lähenemisest halvem ja järgmisega sama hea.

1.4 Autosuggestion / Sisendamine
Mis kujutab? Lõõgastud enne magamaminekut ning sisendad endale, et näed öösel teadvustatud und.
Kas toimib? Mitte väga, kuid võib olla veidi efektiivsem neil, kes juba näevad üsna tihti kirkaid unenägusid.

1.5 Tholey's combined technique / Härra Tholey kombo
Mis kujutab? 1.2 + 1.3 + 1.4 ehk kompott kolmest eelmisest.
Kas toimib? Tõstab "statistiliselt oluliselt" teadvustatud unenägude arvu, eriti neil, kellel on varasemaid kogemusi nimetatud nähtusega.

1.6 Post-hypnotic suggestion / Hüpnoosijärgne sisendamine
Mis kujutab? Hüpnoterapeut sisendab inimesele, et järgmisel ööl näeb ta kirgast und.
Kas toimib? Väga segased tulemused, nii et pigem mitte.

1.7 Alpha feedback / Alfa-lainete biotagasiside treening
Mis kujutab? Enne magamaminekut teed elektroensefalograafia abil tutvust oma ajulainetega ja püüad neid pisut kontrollida.
Kas toimib? Väidetavalt absoluutselt mitte.

1.8 Dream re-entry / Unenäkku taas-sisenemine
Mis kujutab? Pärast lühikest öist ärkvelolekut uuesti magama jäädes sukeldud otse unenäo keskele. Seda võib proovida kas siis mõttes numbreid lugedes või näiteks oma kehale keskendudes.
Kas toimib? 23% ligi 200-st katsest olid edukad, nii et mingil määral jah.

2. Väline stimulatsioon

2.1 Light stimulation / Valgus-stimulatsioon *
Mis kujutab? Enne magamajäämist paned pähe maski (a la DreamLight, DreamLink, NovaDreamer, REM-dreamer, Remee jne), mille sees olevad tulukesed (tihti punased, kuna see värv läbib kõige edukamalt suletud silmalauge) vilgutavad unenägude ajal Sulle valgus-
signaale. Idee on selles, et unenäos olles märkad sähvivat valgust ja saad teadlikuks unestaadiumist.
Kas toimib? Koos MILD tehnikaga paistab "paljulubav".

2.2 Acoustic stimulation / helistimulatsioon
Mis kujutab? Magavale inimesele lastakse mingisugust heli - olgu selleks siis kas helitoon, alarm või lause: "see on uni". Loogika jälle sama, mis eelmiselgi lähenemisel - helid leiavad mingil moel tee Sinu unenägudesse ning aitavad sul olukorda teadvustada. Väidetavalt on aegamööda valjenev heli efektiivsem.
Kas toimib? Vähe uuritud, raske öelda. Ehk veidi. Filmi Inception fännid vaidlevad kindlasti vastu.

2.3 Vibro-tactile stimulation / väristamine?
Mis kujutab? Artiklis on antud kirjeldus väga napisõnaline, eeldatavasti väristatakse inimest une ajal.
Kas toimib? Ei saa öelda, kuna lähenemist on kasutatud vaid ühes uurimustöös ning sealgi paralleelselt paljude teiste meetoditega.

2.4 Electro-tactile stimulation / elektriline stimulatsioon *
Mis kujutab? Nõrk elektrišokk magava inimese randmele.
Kas toimib? Ühes eksperimendis saadi suurepäraseid tulemusi - kaheteistkümnest katseisikust 9 jõudsid teadvustatud uneni.

2.5 Vestibular stimulation / tasakaaluelundi stimulatsioon
Mis kujutab? Magavad inimest kiigutatakse voodis, et suurendada lõhet unenäos toimuva ning reaalsuse vahel (näiteks keha liigub, aga unenäos on inimene paigal ja tunneb ennast seega veidralt). Võrk-kiik on selle eksperimendi jaoks ideaalne abivahend.
Kas toimib? Vähe uuritud, vähe andmeid, natukene ehk toimib.

2.6 Water stimulus / Veestimulatsioon
Mis kujutab? Magavale inimesel pritsitakse vett näkku/kätele.
Kas toimib? Antud eesmärkide jaoks mitte.

3. Farmakoloogiline lähenemine

3.1 Acetylcholine esterase inhibitor / Atsetüülkoliini esteraasi (lagundaja?) inhibiitor
Mis kujutab? Enne magamajäämist manustada 5 mg donepezil-i e tüüpiliselt Alzhemieri sümptomite leevendajat.
Kas toimib? Donepezil-i saanud kümnest katseisikust üheksa raporteerisid kirkaid unenägusid, samas kui platseebotingimustest nähti kirgast und vaid korra. Suurem doos omab tugevamat mõju, kuid toob kaasa ka tõsisemad kõrvalnähud (kerge insomnia, halb enesetunne, oksendamine).


Eelnevas nimekirjas on tärniga ära märgitud valgus- ja elektriline stimulatsioon, juhtimaks tähelepanu tõsiasjale, et nende ühe grupi siseselt saadud suurepäraste tulemuste põhjal on samade inimeste poolt tehtud erinevaid kommerts-tooteid, mida eelnevate uuringutega on äärmiselt mugav promoda - seega tasub jääda skeptiliseks.

Tulevikuväljavaated
Empiiriliselt uurimata lähenemisi on veel küllaga - näiteks hulgaliselt farmakone (galantamine, rivastigmin jt), TMS, tDCS ja GVS (galvanic vestibular stimulation e tasakaaluelundi elektriline stimulatsioon). Lisaks ärgitavad artikli autorid REM (kiirete silmaliigutuste) une kõrval uurima ka NREM (aeglase une) unenägusid, sest ka selles staadiumis võib teadvustatud hetki esineda.
Kirgaste unenägude laboratoorse uurimise paradoks
Ühelt pool tulevad katsisikud spetsiaalselt selleks kohale (ning saavad mõnikord ka tasu), et olla pideva monitooringu all ning näha kirkaid uneägusid - seega võidakse olla ülimotiveeritud ja näha rohkem teadvustatud und, kui tavalisel (olenemata sekkumisest).
Teisalt aga võib laboriõhustik tekitada hoopis ärevust, mistõttu nähakse tavaolukorrast oluliselt vähem  unenägusid (teadvustatud unenägudest rääkimatagi).

Kokkuvõte
Autorite endi sõnul:
None of induction techniques were verified to induce lucid dreams reliably, consistently and with a high success rate. Most lucid dream induction methods produced only slight effects, although some of the techniques look promising.
Ehk siis - kuna tüüpiliselt on teadvustatud unenägudega tegelevates uuringutes väga vähe katseisikuid (ja needki tihti üsna mitte-juhuslikult valitud), ei saa hetkel midagi põhjapanevat järeldada.

Ülevaatearikli ning siinse ülevaateartikli ülevaateartikli autorid on ühel meelel, et teadvustatud unenägude uurimise edendamiseks on täiesti möödapääsmatu leida usaldusväärsed meetodid selle seisundi esilekutsumiseks. Siinkirjutaja kipub arvama, et selleks "võluvitsaks" saab olema mõni aju otseselt mõjutav lähenemine, kas siis keemililiselt või nõrga elektrivool abil.


Originaalartikkel: 
Stumbrys, T., Erlacher, D., Schädlich, M., Schredl, M. (2012). Induction of lucid dreams: a systematic review of evidence. Consciousness and Cognition 21 (3), 1456-75. 
doi: 10.1016/j.concog.2012.07.003

Öö ei lase õppida

Joonis 1

Mati seiklused -->

Tuleb tuttav ette? Kui jah, loe edasi. Kui ei, loe ikkagi edasi, infot jätkub kõigile. Peamine sihtgrupp on aga sessi-perioodi kütkes olevad üliõpilased, kes varajaste hommikutundideni (või kauem) ninapidi õpikutes ja slaidides (ja näoraamatus) istuvad. 

Mis toimub, kui öösel mitte magada? Toimub unevajaduse kasv.

Subjektiivne UNE TUNG vs reaalne UNEVAJADUS

Kirjeldame hüpoteetilise tudengi Mati tüüpilist eksami-eelset päeva:
7:09 Produktiivsel lainel Mati ärkab ja filosofeerib hetke selle üle, miks äratuskellade snooze-nupp alarmi alati just 9 minutit edasi lükkab.
8:00 Tsirkadiaansed rütmid tõmbavad Mati melatoniini taseme alla ja tuupimine võib alata.
12:00 Matil tekib pooleli oleva õppimis kõrvalt üks mitteseonduv loovmõte, mida ta kohe realiseerima hakkab.
13:30 Mati tunneb unisust. See ajab teda segadusse, kuna mingit suurt lõunat ta ju söönud ei ole, mis seda unisust tekitada võiks... Et mitte magama jääda, tegeleb õppimise aseme põnevamate asjadega.
15:00 Uus rekord-skoor mõnes FB mängus.
18:00 Mati tõstab raamatuhunniku laualt voodile, et oleks mugavam netis istuda.
21:00 Mati vaatab AK-d, et näha, kas muu maailm on suutnud tema tohutu produktiivsusega sammu pidada. Pärast seda klõpsib ta ülejäänud 49 kanalit ka läbi, äkki tuleb midagi harivat.
00:00 Mati haigutab. Jube uni on. Voodisse viskudes maandub ta aga veel lugemata raamatute hunniku otsa. Tuleb vist all-nighter teha, mõtleb ta. Sisetunne ütleb, et uni on samuti niikuinii üle läinud. Energiajook sisse.
10:00 eksamil - vt joonis 1.

Mis EI toimu, kui öösel mitte magada? Ei toimu teadmiste kinnistumine.

Elu pärast ÖÖ-raamatukogu

Uurides põgusalt erialast kirjandust, leidsin üsna kiirelt kolm potensiaalset viga, mida on võimalik teha, et oma teadmisi mitte kinnistada.
* Kui magamaminekuga mitu tundi venitada, on hilisema meenutamise tase halvem ning mälujäljedki nõrgemad (meelde jääb vähem ja seegi tõenäoliselt üsna lühiajaliselt)
* Kui uneaeg jääb lühikeseks (isegi kui magama minna vahetult pärast õppimist), saab akadeemiline edukus löögi. Siin on ilmselt juba mängus ka unevõlg ja üldine väsimus näiteks.
* Kui öösel üldse mitte magada, võib juhtuda huvitavaid asju. 
Ühes artiklis (parempoolsel pildil vist kõige-kõige alumine viide) näidati, et terve öö ärkvel püsinud inimeste mälu ei olnud oluliselt halvem, kui normaalselt maganud katseisikutel. Küll aga sõltus mälu oluliselt sellest, kas meeldetuletamine toimus samas ruumis, kus eelmise õhtu õppimine. Teistsuguses keskkonnas näitasid magamata isikud halvemaid tulemusi (nähtus, mis tuntud kui kontekstist sõltuv mälu). Võib oletada, et magamine aitab "eraldada" õpitud teadmised konkreetsest õppesituatsioonidest - eksami puhul kasulik omadus.

Mida siis teha hilisõhtuse õppimise järel?

Et õhtul omandatud tarkustest hommikuks võimalikult palju alles oleks, siis tasub arvesta oma sess-perioodi sisse uinakud, mis:

* algavad VAHETULT pärast õppimist,

* kestavab VÄHEMALT 6-7 tundi ja

* kulgevad SEGAMATULT.

Peale vaadates täiesti ilmselged soovitused, mida siiski kiputakse ära unustama - eriti sessi ajal.

Tulles veel korraks tagasi Mati näite juurde: vaadates tema päevaplaani, ei upitaks ilmselt ka kõige ideaalsem uni eksami tulemust. Prokrastineerimise vastu siit postitusest abi ei leia, küll aga võib-olla sealt. 




Lisaküsimuste ja täiendava info soovi korral võib pöörduda kommentaariumi poole või põigata sellel ja järgmisel kolmapäeval-neljapäeval Tartu Ülikooli raamatukogu öistesse lugemis-saalidesse!

Uneblogi resolutsioon 2012

2012, hoia alt!

Seoses aastanumbri vahetusega tegin uneblogis kerge inventuuri, kustutades sisutuid sissekandeid ja kõpitsedes veidi neid, mis alles jäid. Peamiselt muutsin sõnastust lausetes, kuhu oli sisse sattunud väljend "paradoksaalne unenägu", asendades selle (minu meelehärmiks) hetkel levinuma sõnapaariga "kirgas unenägu".


Tagasivaade senisele:

Esimene postitus tekkis veidi enam kui aasta tagasi. Nüüd on sinna lisatud ka nupuke siinse blogi veebiaadressi nime seletuse kohta.

Olles TÜ esmakursuslane, torkisin ja uurisin ja puurisin ja avastasin erinevaid une-alaseid tegevusi Tartu piirkonnas.

Kirjutasin napisõnalise ülevaate, kuidas unenägusid paremini mäletada. Lisaks sai üle käidud ühe kursaõe une-teemaline slideshow.

Tsiteerisin tegijaid ja tundmatuid ning postitasin ilusaid pilte.

Arutlesin paari fenomeni üle, mis unenägudega tihedalt seostub: tähelepanu, sensoorne homunculus, somnambulism.

Katsetasin iseenda peal, kuidas inimesele mõjub 48h unedeprivatsioon.

Kritseldasin üles unealaseid hüpoteese seoses kommunikatsiooniga ning isiksusejoontega.

Kirjutasin ühest teadusartiklist kokkuvõtva külalispostituse Jaan Aru teadvuseblogi tarbeks, pealkirjaks kurjakuulutav "Ma tean, mida Sa unes teed!"

Muuhulgas proovisin korra-paar oma postitamissagedust tihedamaks muuta, ilma erilise eduta.
See sissekanne siin on saatuslik kolmas katse (aitäh vajaliku motivatsioonisüsti eest, tundmatu inimene Teeviidalt!)


Tulevikuplaanid:

Publitseerida kokkuvõtvaid ja kergestiloetavaid kirjatükke huvitavatest ja relevantsetest teadusartiklitest (teemavaldkondadeks normaalsed ja kirkad unenäod ning uni üldiselt), hoida kätt pulsil Eesti uneuuringute teemal ja mulle hinge minevatel päevakajalistel sündmustel, jagada huvitavaid ja asjalikke nippe, trikke ja linke ning teha seda kõike senisest kvaliteetsemalt ning mastaapsemalt.

Esimene käegakatsutav projekt algab juba jaanuari teisel töönädalal, kui Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus jagab TÜ ööraamatukogu ajal praktilist teavet õppimise ja une seoste kohta. Kui materjalid ükskord valmis saavad, ilmub vastav postitus kindlasti ka siia blogisse.

Kas sina oled ekstravertne magaja?

Sattusin täna hommikul sellise lause otsa:

"Kõik isiksuse iseärasused avalduvad ja kujunevad tegevuses. Kui inimene magab, ei saa me tema isiksuse kohta midagi öelda." - Juhan Sõerd, Psühholoogia kõigile, 1992.

Koheselt tekkis küsimus, kas tõesti inimeste une jälgimine (puht visuaalselt või mõõtevahenditega) ei anna mingisugustki vihjet inimese isiksuse seadmuste kohta. Niisiis kolasin natukene akadeemilistest andmebaasides, tulemused toon kronoloogilises järjekorras.

1971 - Une kestvuse põhjal ei saa isiksuse kohta midagi öelda: "A group of college freshmen that typically slept 5½ hours or less per night and a group that typically slept 9½ hours or more did not differ significantly on a battery of personality, scholastic, and medical measures."
(Sleep Stage and Personality Characteristics of "Natural" Long and Short Sleepers. Science, 171, 587-588)

1984 - Une EEG põhjal ei saa isiksuse kohta midagi öelda: "The number of ignificant correlations [EEG sleep characteristics vs trait scores] did not exceed chance expectations."
(Interrelations of trait personality and sleep structure variables: Further negative results. Perceptual and Motor Skills, 59(2), 611-614)

2005 - Tegelikult peaks ikka asja veel uurima: "Evidence is accumulating that certain aspects of sleep/wake-related variability involve trait characteristics in healthy populations and among sleep-disordered patients. At present, it remains largely unknown what underlies or predicts sleep/wake-related traits, what relationships these traits may have to each other, and what functional significance may be associated with specific traits.
(Individual differences in adult human sleep and wakefulness: Leitmotif for a research agenda. Sleep, 28(4), 479-496)

2009 - Katkendlik uni on kergelt seotud neorootilisusega: "Neuroticism was found associated with concentration difficulties in the morning (p=.006), inadequate sleep duration (p=.001), sleep problems (p=.012), and use of sleep medication (p=.052)."
(Personality traits and sleep patterns/problems in medical students. European Psychiatry, 24, 1226)

Selline oleks siis äärmiselt lohakas ja lünklik kiirülevaade hetkeolukorrast. Paljud teemakohased artiklid olid tasulised ning jäid seega lugemata. Ülalpool toodud 2005. aasta viide on tegelikult ülevaateartikkel, nii et kui see õnnestuks kuidagi kätte saada, tekiks päris korralik üldpilt silme ette päris kiiresti.

Lisaks ei leidnud ma mingit infot selle kohta, kas puht visuaalsel vaatlusel oleks ka võimalik isiksuse seadmusi välja lugeda. Näiteks neurootiline inimene võiks ju ka magades närvilisena näida, introvert aga täiesti rahulikult lebada...
Eks tuleb enda peal testida :)

"Bi"-lootuuring

Eelmisel aastal mainisin, et Tartus käivad mingid uneteemalised piloot-uurinug. Uuringu tulemusena valmisid kaks seminaritööd, millest ühe, Monika Vändra oma, ma just läbi lugesin. Teemaks peamiselt unekvaliteet ja binauraalsed helid (helid, mis panevad aju teatud madalal sagedusel võnkuma). Lõik töö kokkuvõttest: "Mõõtmistest ilmnes binauraalsel stiimulil olevat katseisikutele märgatavalt enam positiivseid mõjusid kui monauraalsel. Saadud tulemused pole tõsikindlate järelduste tegemiseks, vaid rõhutavad vaatlusaluse teema edasist uurimisvajadust." Antud konkreetse töö andmed koguti enesekohaste küsimustike täitmise teel, jään ootama sama uuringu teist poolt, mis tegeles EEG andmetega (siinkohal peaks vist Tartu EEG-andmete-töötlemise võlurile Anderole jõudu ja jaksu soovima!)