Kirgas uni - areneva aju "tööõnnetus"?

Teadvustatud une alal on jälle ilmunud paar vahvat artiklit, mis uurivad kirgaste unenägude esinemise sagedust ja määra.

Kõigepealt kirka une esinemissagedusest. Voss jt (2012) avaldasid hiljuti töö, milles uuriti 6-19 aastaste laste kogemusi teadvustatud unenägude vallas. Valimisse kuulus ligi 700 Saksa koolilast erinevatelt õppetasemetelt. Uurijate poolt individuaalse vestluse käigus täidetud küsimustikke (mis sisaldasid mitmeid kontroll-elemente, eraldamaks tõelisi kirka une episoode valedest avaldustest) analüüsides selgus, et tihedamini esines hiljutisi teadvustatud unenägusid nooremate ja intellektuaalselt võimekamate jõnglaste seas. Seis läheb üsna nutuseks pärast kuueteistkümnendat eluaastat (vt joonist).

Mida tulemustest arvata? Autorid ise leiavad ka varasematele uuringutele toetudes, et kirkaid unenägusid kogevad sagedamini inimesed, kellel on arenenum abstraktse mõtlemise võime ning enese-reflektsioon. Kuna aga vanemaks saades kirka une spontaanne esinemissagedus kolinal kukub, peab ilmselt olulist rolli mängima ka aju bioloogiline arengutase. Uurijate mõttearendus, mis andis pealkirja ka käesolevale postitusele, kulgeb nii (rõhuasetused siinkirjutaja poolt):

"At present, our working hypothesis is that first episodes of lucid dreaming may be triggered naturally but accidentally. In a still immature system of 40-Hz rhythmicity and frontal lobe integration, gamma band activations must occur not only during waking but sometimes untimely during sleep, as well. If they occurred in non-rapid eye movement (NREM) sleep, these phases would lead to an awakening (Voss et al., in preparation). During REM sleep, they promote lucid dreaming. This means that lucid dreaming may occur during a fluctuation of gamma band activity during the wrong time of the day, which would make it a natural accident of biological rhythmicity."

Autorid arvavad, et kuigi täiskasvanud aju oma rütmilisusega enam nii "koba" ei ole, saab kirgaste unenägude esilekutsumist siiski treenida ka vanemas eas.

Niisiis, noored targad lapsed näevad tihti kirkaid unenägusid. Aga kui palju erineb üks episood teisest? Mil määral on teadvustatud uni teadvustatud uni? Küsimusele vastab taaskord usin Ursula Voss ja sõbrad (2013). Kirka une taseme mõõtmiseks panid nad kokku 28 küsimusest koosneva ja kavala nimega skaala "Lucidity and Consciousness in Dreams scale", mille mugavaks lühendiks on "LuCiD". Autorite eesmärgiks oli eristada esmane ja teisene teadvus. Uurijate enda sõnade kohaselt:

The delusional character of dreams is caused by a predominance of the primary mode of consciousness, a distinct space in the consciousness continuum commonly referred to as lower-level consciousness. Primary consciousness is characterized by a fusion of past, present, and future. It is governed by what is immediately present. In the primary mode, the dreamer is deprived of the ability to control and influence the ongoing experience. His only choice is to cope with the immediate and constantly changing scenery. Upon awakening, the subject enters the secondary mode (higher-order consciousness), which enables him to plan ahead, to reflect on his past and to contemplate his future.

Koosneb skaala kaheksast fakrotist (kohmakalt eestindatult):
* Arusaam (Insight) - mõistimine, et näed hetkel tegelikult und
* Kontroll (Control) - kontroll oma mõtete ja tegude üle
* Mõtlemisvõime (Thought) - loogiline mõtlemine
* Realism (Realism) - unenägu tundub tajule "nagu päris"
* Mälu (Memory) - juurdepääs ärkveloleku mälestustele
* Eristumine (Dissociation) - tajud, et kuigi näiliselt teed benji-hüpet, oled tegelikult endiselt voodis teki all
* Negatiivne emotsioon (Negative emotion) - :(
* Positiivne emotsioon (Positive emotion) - :)

Autorite põhiliseks leiuks oli fakt, et teadvustatud ja "normaalsed" unenäod ei erine teineteisest kahes aspektis - realism ja negatiivne emotsioon (vt joonist).

Mida selle teadmisega peale hakata? Kirgaste unenägude nägijad peaksid saama ehk veidi hingerahu, kuna kirgas uni ei ole kindlasti keskmisest negatiivsema emotsionaalsusega. Ning kirgaste unenägude mitte-nägijad ei pea samuti kurvastama, et jäävad ilma mingist üli-realistlikust kogemusest - tavalised unenäod petavad sama hästi ära!





Nüüd alles jõuame aga viimase aja tegeliku Suure Probleemi juurde -
"Kas politsei võib peo ajal maganud noore üles ajada?" (Aitäh, naine24!)

Artiklist: "Seadusest tulenevalt keeldu inimest mitte üles äratada ei ole." Aga äkki võiks olla?
Eelpool kirjutatust lähtudes võib ju oletada, et nooruk näeb parasjagu mõnda eriti vinget ja kirgast unenägu, arendades nii oma aju ja kogedes tohutult positiivseid emotsioone. Paras pähkel eetikakomisjonile!


NB - Vossi artikkel tulevikust (2013) tõi välja, et uneraportid, mis ületavad 40 sõna piiri, on tõenäoliselt pärit REM-une tsüklist. Ehk on see potentsiaalselt kaval ja lihtne viis, kuidas ärkamise järgselt ise oma unestaadiume ligikaudselt diagnoosida.


Viited:

Voss, U., Frenzel, C., Koppehele-Gossel, J., Hobson, A. (2012). Lucid dreaming: an age-dependent brain dissociation. J. Sleep Res. 21, 634–642

Voss, U., Schermelleh-Engel, K., Windt, J., Frenzel, C., Hobson, A. (2013). Measuring consciousness in dreams: The lucidity and consciousness in dreams scale.
Consciousness and Cognition 22, 8–21

Päeva tsitaat

"It has also been observed that a person having a lucid dream shows more brain activity than a waking person under the influence of hallucinogenic drugs such as LSD" - Lucid Dreaming 364.

Kes ja kus ütles, jääb hetkel mõistatuseks, kuna sellenimelisi raamatuid on mitu. Minu allikaks oli anonüümne neti-essee. Jäägem skeptiliseks. Aga kõlab hästi :)

Huultelt lugemine

Uneblogi on hibernatsioonist ärganud, juhhei!

Täna komistasin teadusartikli otsa, kus tegeleti kõne dekodeerimisega. Konks oli selles, et inimesed mitte ei öelnud sõnu välja, vaid ainult mõtlesid nendele (olles eelnevalt küll sõnu korduvalt välja hääldanud, et arvutile õiged ajumustrid ära õpetada).

Üldiseks tulemuseks saadi, et kuni kümne erineva sõnaga katsetes suudeti "suurem kui juhus" tõenäosusega ära määrata, mis sõnale inimene parasjagu mõtleb. Sõnu prooviti välja lugeda kahest eri ajupiirkonnast - näomotoorika keskusest (face motor cortex) ning kõne mõistmise keskusest (Wernicke's area). Nii minu kui autorite jaoks oli üllatav, et paremaid tulemusi saadi näomotoorika keskusest. Järgi mõeldes võiks ehk loogiliselt oletada, et kõnekeskuses on sõnad lihtsalt mingi infoblokk ilma erilise "välimuseta", siis näomotoorika on iga sõna jaoks ainulaadne.

Kuidas kogu see teema und puudutab? Kui näiteks paradoksaalsete unenägude ajal näolihaste keskust "pealt kuulata", siis saaks magaja laboriga päris edukalt suhelda. 10 sõna pole küll palju, kuid oluliselt parem kui hetkel kasutuses olevad üles-alla või küljelt-küljele silmaliigutused, mille kaudu välismaailmaga suhelda.

Kirjandus:
Kellis et al. 2010. Decoding spoken words using local field potentials recorded from the cortical surface
http://iopscience.iop.org/1741-2552/7/5/056007 - 2011 lõpuni tasuta loetav.

Homunculus

Sel nädalavahetusel sain teada, et minu heal sugulasel õnnestus hiljuti esimest korda paradoksaalset und näha. Halva mälu järgi tema sõnu parafraseerides: "Sain aru, et olen unenäos. Ja siis läksid mu käed järsku hullult suureks. Kontrollida midagi ei suutnud." Sellele episoodile järgnes veel ka üks valeärkamine, põnevust kui palju.

Kätega on üldse veidrad lood paradoksaalsetes unenägudes. Kui tavalistes öistes seiklustes paistab inimese keha nii nagu ikka, siis paradoksaalsetel juhtudel kipub pilt muutuma pigem selliseks, nagu inimese keha on kujutatud tema enda sensoorsetes ja motoorsetes ajukeskustes, kus mõni jäse omab teistest oluliselt rohkem "kettaruumi". Illustratsiooniks sobib "õigetes" mõõtmetes mehike, keda teadusringkondades tuntakse sensoorse homunculusena:

Nagu näha, siis käed on aju vaatevinklist ühed olulisimad kehaosad üldse.
Sugulase unenäos läksid tema käed suureks. Minu unenägudes lähevad sõrmed ühepikkuseks.
Ühe hea sõbra unenäos olid käed aga normaalsed, kui ta paradoksaalse une kahtluse kinnituseks reaalsuse kontrolli teha püüdis (ning seetõttu järelda, et tegu ongi reaalsusega ning sai väidetavalt päris jubeda luupainaja osaliseks).

Kokkuvõttes ei oska ma igatahes praegu muud teha kui käsi laiutada.

Päeva tsitaat

"We must eschew any and all mystical or hucksterish trappings in order not to be seen as a deviant cult, which must remain marginalized. To accomplish this goal, we need to publish in mainstream journals to recognize and even to celebrate the skepticism that greets our claims, bend over backwards to assure our critics that we share their doubts and, above all, convince them of our commitment to advance the science of con­sciousness. There is no place for defiance, pique, hurt feel­ings about rejection, holier-than-thou self-justification, or paranoid pride in isolation." -  John Allan Hobson, M.D., kirgaste unenägude teaduslikust uurimisest.

Üldpunktid maakeeli:
* unenägude uurijad peaksid hoiduma "müstilistest" seletustest
* artikleid peaks üritama avaldada võimalikult "kõvades" ajakirjades (mõned maailma absoluutsed tipud on näiteks Science ja Nature)
* kriitika ja skeptilisus tuleks rõõmuga ära kuulata
* ise tuleks samuti väga skeptiline olla
* peaks rõhutama põhipointi, et unenägude uurimise laiem eesmärk on teadvuse fenomeni uurimine (mitte mingi "maga ennast õnnelikuks" 14-päevane pseudo-teraapiasessioon)
* isolatsioon (kus suhteliselt kogu valdkond hängib hetkel) ei ole lahe!

Unemälu parandamisest

Mõningad nipid ja trikid, mida olen aastate jooksul lugematutest allikatest üles noppinud. Ise pole kõiki järele proovinud, seega mingisugust garantiid välja ei jaga. Igatahes hetkel meenuvad:

* Unepäeviku pidamine. Testitud ja töötab. Vihik/mobiil voodi kõrvale, natukene tahtejõudu ja olemas.
Umbkaudne teooria: kirjutades igal hommikul oma unenäost kas või midagigi üles, anname oma ajule märku, et see on meie jaoks oluline teave, mida võiks öösel säilitada. 
 
* Ärka õigel hetkel. Õnnestub kuidas kunagi.
Umbkaudne teooria: üks unetsükkel kestab u 90 minutit, parim aeg ärkamiseks on vahetult pärast taolise tsükli e REM une lõppu, kui mälestus äsjasest unenäost pole veel jõudnud hägustuda.

* Väike mantra enne magamaminekut. Testitud ja justkui töötab. Pole vaja teha muud, kui enne uinumist endale mõttes meenutada midagi stiilis "täna öösel näen ma unenägusid, mis jäävad mulle meelde". Iroonilisel kombel unustan ma tavaliselt selle protseduuri enda ära. Võib ka proovida "ärkan pärast iga unenägu", mis minu puhul päädis väga katkendliku ööga...
Umbkaudne teooria: ühest küljest paneb ajus prioriteedid paika, teisalt võib aga unenäos endas meenuda, et enne magamaminekut sai sellist asja mõeldud.

* Täielik liikumatus ärgamise järel. Minu jaoks liiga keeruline. Lööd hommikul silmad lahti ja ei tee MITTE MIDAGI enne, kui unenägu on peas läbi mängitud uuesti.
Umbkaudne teooria: väidetavalt on mälestused unenägudest nii haprakesed, et hommikune aju interneuronite vahel kõlav signaal "ringuta käsi" kirjutab unenöod lihtsalt üle.

* Erinevate unepooside võtmine ärkamise järel. Pole proovinud. Keerad parema külje peale ja meenutad, keerad vasaku külje peale ja meenutad...
Umbkaudne teooria: Seisundist sõltuv meenutamine  (state-dependant retrieval) - kui me unenäo nägemise ajal lamasime parema külje peal, siis meenub see unenägu paremini samuti parema külje peal olles (versus näiteks selili lamades).

* Söö banaani. Proovitud, esimesel korral toimis (platseebo?).
Umbkaudne teooria: banaanis sisaldub vitamiini B6, mis väidetavalt teeb unenäod ärksamaks jne. Apteekidest saadaval vist ka eraldi lisandina, pole eksperimenteerinud.

* Hakka iluvõimlejaks. Proovin oma tulevase laste peal. Hea tasakaal = tavalisest oluliselt rohkem kirkaid unenägusid.
Umbkaudne teooria: oletan, et seotud üliarenenud tasakaaluelunditega, mis saavad aru, et unenäos saltosid visates on keha tegelikult endiselt paigal.

* Hakka videomänguriks. Proovitud, aga ilmselt mitte piisavalt entusiastlikult. Hea võime virutaalse maailmaga kohanduda = palju kirkaid unenägusid. Mina näen küll tavaliselt märast õhtust mängusessiooni, et olen unenäos samuti mängu sees.
Umbkaudne teooria: kuna mängurid on harjunud virutaalmaailmas möllama, siis ei peta unereaalsus neid nii kergesti ära.

Hetkel kõik, edukat meenutamist!