Magamata öö võrdub ärkvelolemisega

Mis toimub:

Minuni jõudis üks sensatsiooniline une-teemaline uudislugu, mille sisu oli lausa põrutav. Uurides suure huviga originaalset allikat, tundus selle põhjal kirjutatud reportaaž aga natuke poolik, nii et üritan siinkohal enda meelerahuks veidi lünki täita ja ääremärkusi lisada. Sest me elame publitseerimis-järgsete retsensioonide ajastul. Siiski olgu juba eos öeldud, et pikas perspektiivis on uni eluliselt vajalik! Ja Novaator on väga tore portaal :)


Mida internetis viimasel ajal räägitakse:
Magamata öö võrdub peapõrutusega (Novaator / Tarbija24 / Telegram).

Millele ülalpool viidatakse (minu kohmakas mitte-geneetiku otsetõlge):
Lühiajaline unedeprivatsioon suurendab veres leiduvate närviraku-spetsiifiliste enolaaside (NSE) ja kaltsiumit seondavate proteiinide (S-100B) taset tervetel noortel meestel (ajakiri Sleep)

Mida mainitud uuringus tehti ja leiti:
Uppsala ülikooli uurijad võrdlesid 15 katseisiku õhtuseid ja hommikusi vereproove kahes tingimuses - pärast normaalselt magatud või täielikult ärkvel oldud ööd. Analüüsi käigus leiti normaalse ööga võrreldes ärkvel-tingimuse vereproovidest ~20% kõrgem NSE ja S-100B tase.

Artiklile tuginedes leiduvad NSE ja S-100B tavaliselt närvirakkude ja gliia (närvirakkude ümbruses paiknevate rakkude) tsütoplasmast - seega oletatakse, et SNE ja S-100B deprivatsioonijärgne kõrgem kontsentratsioon veres (kus teda nii palju olema ei peaks) võiks viidata une närvirakke kaitsvatele funktsioonidele. Lisaks leitakse, et unedeprivatsioonis inimese aju töötab öösel sama usinasti, kui päeval. See aga tekitab kehas oksüdatiivset stress, mida une ajal tekiks tänu madalamale metabolismile vähem. Pikaajaline oksüdatiivne stress kahjustab närvirakke. Lisaks uuriti muutusi teatud peptiidide konsentratsioonides, et jõuda Alzheimeri tõve võimalike põhjuste jälile, kuid antud uurimuses selles osas erinevusi ei leitud. Autorid tunnistavad ka töö puudujääke - leitud tulemused võisid olla põhjustatud sellest, et ärkvel tingimuses viibisid katseisikud valgustatud toas, magades aga pimedas. Ei saa ka välistada vere-aju barjääri "äraväsimist" uneta ööde jooksul, mis tõstaks huviorbiidis olevate faktorite taset veres, kuigi tegelikult neuroneid tavalisest rohkem ehk siiski ei hukkunud.

Mida Novaator raporteeris [ja minu kommentaarid]:
Unetuse mõju on biokeemiliselt väga sarnane peapõrutusele, näitasid Rootsi Uppsala ülikooli teadlased [kuigi sellist võrdlust artiklist absoluutselt ei leia ja ei saagi leida, kuna näiteks pikaajalist uuringut ei tehtud]. Pärast unetuid öid tekkisid vabatahtlike verepildis ootamatud muutused [mis olid tegelikult oodatavad, kuna ärkvel inimese metabolism on võrreldes magamisega aktiivsem, seega on ka rohkem oksüdatiivset stressi jne]. Veres tõusis erakordselt kõrgele [või statistiliselt olulisel määral] närvikoele iseloomulike enolaaside ja kaltsiumi siduvate valkude tase. Tavapäraselt leidub neid aineid ajus. Verre satuvad need neuronite hukkumisel [ja mitmel muul eelmises lõigus mainitud põhjusel]. Seega muudab vaid üks magamata öö ajus toodetavate ainete tasakaalu [mida muidugi ei saa väita, sest antud katses mõõdeti aineid verest, mitte ajuvedelikust] ning unepuuduse tõttu tekivad kerged ajukahjustused [mis on ka juba oma kerges sõnastuses üsna karm väide. Analoogia kehtiks ka ärkveloleku kohta, kuivõrd rakke sureb kogu aeg]...

Loo moraal:
Uni on ilmselgelt meie jaoks väga tähtis paljudel-paljudel erinevatel põhjustel ning magada tuleks regulaarselt, aga ühe öö vahelejäämist ei saa lihtsakäeliselt võrdustada jääva ajukahjustusega, mida korralik peapõrutus tekitada võiks. Aju on siiski päris vintske organ ning inimesi tõestamata väidete abil magama hirmutamine teeb kokkuvõttes pigem kahju, kui kasu. Läheneme hoopis ahvatlevamalt: magamata öö võrdub nägemata unenägudega :)

Kiire postitus

Viimaste nädalate hullumeelselt kiire elutempo tõttu on uneblogi jäänud taaskord tahaplaanile. Siiski, suurema osa oma koolitöödest ja muust tegevusest olen suutnud une-temaatikaga vähemal või suuremal määral siduda, nii et suvevaheajal peaks postitusmaterjali olema piisavalt. Hetkel aga üks inspireeriv tsitaat ühelt uneuurijalt, kelle unedeprivatsiooni-teemalist tööd pidin hiljuti analüüsima aine "Klassikalised psühholoogilised eksperimendid" raames:

"Changing the way society and its institutions deal with sleep will do more good than almost anything else I can conceive, or certainly that was ever remotely in my grasp to accomplish." - William C. Dement, staažikas uneuurija.

Öö ei lase õppida

Joonis 1

Mati seiklused -->

Tuleb tuttav ette? Kui jah, loe edasi. Kui ei, loe ikkagi edasi, infot jätkub kõigile. Peamine sihtgrupp on aga sessi-perioodi kütkes olevad üliõpilased, kes varajaste hommikutundideni (või kauem) ninapidi õpikutes ja slaidides (ja näoraamatus) istuvad. 

Mis toimub, kui öösel mitte magada? Toimub unevajaduse kasv.

Subjektiivne UNE TUNG vs reaalne UNEVAJADUS

Kirjeldame hüpoteetilise tudengi Mati tüüpilist eksami-eelset päeva:
7:09 Produktiivsel lainel Mati ärkab ja filosofeerib hetke selle üle, miks äratuskellade snooze-nupp alarmi alati just 9 minutit edasi lükkab.
8:00 Tsirkadiaansed rütmid tõmbavad Mati melatoniini taseme alla ja tuupimine võib alata.
12:00 Matil tekib pooleli oleva õppimis kõrvalt üks mitteseonduv loovmõte, mida ta kohe realiseerima hakkab.
13:30 Mati tunneb unisust. See ajab teda segadusse, kuna mingit suurt lõunat ta ju söönud ei ole, mis seda unisust tekitada võiks... Et mitte magama jääda, tegeleb õppimise aseme põnevamate asjadega.
15:00 Uus rekord-skoor mõnes FB mängus.
18:00 Mati tõstab raamatuhunniku laualt voodile, et oleks mugavam netis istuda.
21:00 Mati vaatab AK-d, et näha, kas muu maailm on suutnud tema tohutu produktiivsusega sammu pidada. Pärast seda klõpsib ta ülejäänud 49 kanalit ka läbi, äkki tuleb midagi harivat.
00:00 Mati haigutab. Jube uni on. Voodisse viskudes maandub ta aga veel lugemata raamatute hunniku otsa. Tuleb vist all-nighter teha, mõtleb ta. Sisetunne ütleb, et uni on samuti niikuinii üle läinud. Energiajook sisse.
10:00 eksamil - vt joonis 1.

Mis EI toimu, kui öösel mitte magada? Ei toimu teadmiste kinnistumine.

Elu pärast ÖÖ-raamatukogu

Uurides põgusalt erialast kirjandust, leidsin üsna kiirelt kolm potensiaalset viga, mida on võimalik teha, et oma teadmisi mitte kinnistada.
* Kui magamaminekuga mitu tundi venitada, on hilisema meenutamise tase halvem ning mälujäljedki nõrgemad (meelde jääb vähem ja seegi tõenäoliselt üsna lühiajaliselt)
* Kui uneaeg jääb lühikeseks (isegi kui magama minna vahetult pärast õppimist), saab akadeemiline edukus löögi. Siin on ilmselt juba mängus ka unevõlg ja üldine väsimus näiteks.
* Kui öösel üldse mitte magada, võib juhtuda huvitavaid asju. 
Ühes artiklis (parempoolsel pildil vist kõige-kõige alumine viide) näidati, et terve öö ärkvel püsinud inimeste mälu ei olnud oluliselt halvem, kui normaalselt maganud katseisikutel. Küll aga sõltus mälu oluliselt sellest, kas meeldetuletamine toimus samas ruumis, kus eelmise õhtu õppimine. Teistsuguses keskkonnas näitasid magamata isikud halvemaid tulemusi (nähtus, mis tuntud kui kontekstist sõltuv mälu). Võib oletada, et magamine aitab "eraldada" õpitud teadmised konkreetsest õppesituatsioonidest - eksami puhul kasulik omadus.

Mida siis teha hilisõhtuse õppimise järel?

Et õhtul omandatud tarkustest hommikuks võimalikult palju alles oleks, siis tasub arvesta oma sess-perioodi sisse uinakud, mis:

* algavad VAHETULT pärast õppimist,

* kestavab VÄHEMALT 6-7 tundi ja

* kulgevad SEGAMATULT.

Peale vaadates täiesti ilmselged soovitused, mida siiski kiputakse ära unustama - eriti sessi ajal.

Tulles veel korraks tagasi Mati näite juurde: vaadates tema päevaplaani, ei upitaks ilmselt ka kõige ideaalsem uni eksami tulemust. Prokrastineerimise vastu siit postitusest abi ei leia, küll aga võib-olla sealt. 




Lisaküsimuste ja täiendava info soovi korral võib pöörduda kommentaariumi poole või põigata sellel ja järgmisel kolmapäeval-neljapäeval Tartu Ülikooli raamatukogu öistesse lugemis-saalidesse!

48h totaalse unedeprivatsiooni katse

Hiljaaegu sai sõbraga proovitud maraton-ärkvelolekut ning on viimane aeg katsest kokkuvõte teha.

Esialgne plaan oli 72 tundi järjest ärkvel püsida, ilma eriliste stimulantideta. Mina rüüpasin mõõdukalt Pepsit ja teed, kaasvõitleja toetus peamiselt strateegiliselt ajastatud kohvipausidele. Enese motiveerimiseks ning üldise reliaabluse tõstmiseks tegime iga tunni tagant sissekandeid Facebooki. Iga 7 tunni tagant tegime psühhomotoorse ärksuse testi (psychomotor vigilance task), et vähemalt natukenegi empiirilisemat pilti saada meie seisundist (inimese subjektiivsed hinnangud oma väsimuse osas on tihti vägagi eksitavad).

Koopia suhteliselt mitteformaalsest FB logist:

Null-tund (kell 7 hommikul): Täna (ja homme ja ülehomme) öösel me (mina ja Piibe) ei maga. Täieliku unedeprivatsiooni katse. Niisama. Iga-tunnised FB postitused on omamoodi väliseks motivatsiooniks. Keda häirib, võib mind kiiresti ära blokkida,
sest eduka eksperimendi korral tuleb siia veel 72 sissekannet. :)

1. tund: Ajalootund. Meie plaan kolm päeva järjest üleval istuda on vist vähemalt 3-4 aastat vana. Nii et kõigile ammustele tuttavatele, kes küsivad mõttes: "Mis, teevad JÄLLE sama asja?" - ei, see on ikka veel see esimene pilootkatse. :D

2. tund: Miks ennast üldse piinata? Algne aastatetagune idee oli lihtsalt enese proovilepanekuks ja hallukate nägemiseks. Nüüd, veidi targemana, õnnestub kogu sellest katsumisest ehk ka midagi kasulikku välja imeda enda jaoks. Järgnevalt üks slaid sellest, kui erinevalt unepuudus inimesi reaalselt mõjutab (ülemine joonis) ja kuidas seda subjektiivselt tajutakse (alumine joonis).

3. tund: Kaasvõitleja Piibe asus just kusagil oma vaimseid võimeid testima. Kuna üritame vähemalt natukenegi katsetingimusi ühtlustada (a la magasime öösel sama palju), siis peaks ma praegu ennast samuti kognitiivselt väsitama veidi... Khanacademy.org !

4. tund: Kui ma oleks rott, siis mul oleks juba uni peal, sest nemad üle kolme tunni naljalt korraga üleval ei viitsi passida. Keda ärkvelpüsimine lähemalt huvitab, võib vaadata üht 25-minutilist loengut - http://thesciencenetwork.org/p​rograms/waking-up-to-sleep/all​an-pack

5. tund: Niisama logelemine. Energiat peab säästma :D

6. tund: Jälle üks fääntsi diagramm, seekord seletamaks minu momendil erksat vaimu ehk teatud ainete tsirkadiaansed rütmid ja mis nendega juhtub (või ei juhtu), kui pikalt (88 h) mitte magada.

7. tund: Piibe jõudis ka laborisse lõpuks. Panin talle kohe elektroodid külge ja mõõtsime reaktsiooniaegu (baastase). Tulemused: Pp 220.5 ms ja Mad 265.5 ms (feil). Kel igav, võib ka katsetada ja tulemused postitada - http://www.wellcomecollection.​org/tiredness/index.html (võtta kahe katse keskmise, ehk siis kulutada 5 minutit oma elust).

8. tund: Piibe raporteerib: Tarbisime poliit- ja massikultuuri via #elu24 ja #postimees.ee ning nüüd lähme välimissioonile Annelinna... Madis - kruvide hirm!

9. tund: Käisime poes suhkru järel. All is well now.

10. tund: 13.88888888% katsest läbi. Haigutasin just.

11. tund: Hakkame linnukesi vaatlema. Allikas - http://en.wikipedia.org/wiki/S​leep_deprivation

12. tund: Scrubs S08 E01 läheb. Ja Piibe nõudmisel lisandus sümptomite listi "tasakaaluhäired" - magamatust võrreldakse tihti joobega, fair enough.

13. tund: Esimesed pisiprobleemid matemaatikaga :D

14. tund: Otsustasime, et teeme PVT-d e psühhomotoorse valvsuse testi 7-tunnise intervalliga. Uued tulemused siis vastavalt Pp 213 ms ja Mad 232 ms. Tulemused paremad kui enne - ehk süüdi Pepsi või Tuttifrutti :D Mitte-Pepsitanud kontroll-grupp võiks ennast ka uuesti testida viitsimise korral :)

15. tund: Vaikus enne tormi(jooksu linna peale). Ja Pp haigutas ka lõpuks. Äkki oli asi Scrubsides. Or not.

16. tund: Grupiteraapia Alisa pool.

17. tund: Tee ja küpsiste peal. Pp lürbib kohvi.

18. tund: Alisa saboteerib, laseb paaniflöödi ballaade :S

19. tund: stoneface.

20. tund: Et öö mööduks valutumalt, teeme 8-tunnise nostalgiahõngulise Neopets.com-i maratoni. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!

21. tund: Esimese öö PVT tulsemused - Pp 240.5 ms + 1 missed, Mad 243.5 + 1 missed. Ehk siis tähelepanu pole enam päris see, mis ennemuiste.

22. tund: Kena päikesetõus täna.

23. tund: Family Guy season 9 ja Itaalia pada.

24. tund: Pp: "This.Just.Sucks..."

25. tund: Hommikune aeroobika.

26. tund: Õige aeg hakata tegelema pilditöötluse ja videomontaažiga.

27. tund: 30 sekundi jagu videot on valmis, ajee. Pp nõuab uut Pepsit.

28. tund: Mängisime reaktsiooniajaga jälle. Mad 262.5 ms, Pp 228.5 ms. Pips sai öisest madalseisust üle nähtavasti, minul hakkasid põlved valutama ja mõte uitab ei-tea-kus.

29. tund: Nägin korraks valgussähvatusi, huvitav. Kannibalismi ei esine.

30. tund: ehk USA arstide vahetuse pikkus, täiesti ulme. Tore tsitaat selle kohta: "Physicians are scheduling interns and residents to work 30 consecutive hours twice a week, a framework that’s left over from the 1890’s, developed by Professor Halstead of Johns Hopkins, who was a cocaine addict."

31. tund: Välismissioon 3, et leevendada pealelõunast unisust, mis paratamatult tekkima kipub.

32. tund: Näikse, et kõige raskem kogu katse juures on iga tunni tagant FB-sse mingi lause välja mõelda.

33. tund: Side tänava skene meenutab vanadekodu - igale lausele ja liigutusele eelneb pikk mõtisklus, kas ikka tasub energiat kulutada või saab ehk ka niisama lebotades läbi....

34. tund: Pp põristab šamaanitrummi.

35. tund: Reaktsiooniaja testimise aeg - Pp 231.5, Mad 247 (missed 1). Link meeldetuletuseks, kui keegi tahab mõõtu võtta - http://www.wellcomecollection.​org/tiredness/index.html

36. tund: Eksperimendist täpselt pool läbi!

37. tund: mängleva kergusega.

38. tund: Dima remarque: Kutsuge Rästik 13

39. tund: Subjektiivse sisetunde järgi oleks justkui tegu täiesti tavalise õhtupoolikuga. Ainult silmad on veidi punasemad.

40. tund: Elus veel.

41. tund: Kaspar sunnib kirjutama midagi.

42. tund: PVT tulemused taaskord - Mad 264.5, Pp 224.5, Kertu 233, Dima 217 (viimased kaks ilma unevõlata).

Siinkohal võib ära tuua ka reaktsiooniaegade joonise. All kellaaeg ja sulgudes ärkvel oldud tundide arv:

43. tund: Kisub uniseks.

44. tund: Loovus lokkab.

45. tund: Meil on frikadellisuppi, kui keegi soovib.

46. tund: Jalutuskäigule.

47. tund: Tõsine heitlus ärkvelpüsimise nimel.

48. tund: Raske varahommik seljatatud. Madis võtab ette viimased 24 h, Pp alistub.

Selleks ajaks olime oma "kõrvalmõjude tahvli" peal saanud ära märkida lihasvalu, punasilmsuse ja paistetuse, ning viimase asjana tasakaaluhäired, mis hakkasid tasapisi tekkima. Olime mõlemad tohutult unised ning Piibe otsustaski magama minna, mina aga tahtsin võiduka lõpuni vastu pidada, sest senini olid kõrvalmõjud olnud veel üsna malbed.

Tegelikult pidasin mina vastu veel napi tunnikese ning vajusin siis samuti enesele märkamatult kaheks tunniks unne. Ärgates olin üsna pettunud, kuna kahetunnine uinak oli hetkeolukorras päris korralik puhkus, mis nullis osaliselt eelneva pingutuse. Seetõttu lõpetasin ka enda piinad ning jätkasin uinakut. Lõplikult kulus unevõla tasandamiseks veel mitu ööd ja paar väiksemat uinakut.

Kokkuvõtteks võib postuleerida, et nii mina kui Piibe oleme mõlemad üle-keskmise-unepuuduse suhtes üsna vastupidavad (vaadates reaktsiooniaegu, mikrouinakute vähesust ning üldist funktsioneerimist). Tõsisemad defektid hakkavad tõenäoliselt tekkima alles pärast kahte ärkvel oldud ööpäeva. Eks täpsemalt selgub kunagi tulevikus, sest kindlasti tuleb see katsumus uuesti ette võtta.